Ilmast

Tundub, et eestlastele meeldib alati ilmast rääkida. Ja nagu me kõik teame, on sellel Eestis olles tavaliselt ka põhjus. Viimastel päevadel (vist isegi juba nädalatel) tunnen ennast selles suhtes siin väga koduselt, sest ilma teema on igapäevaselt aktiivselt päevakorras. Ilmast räägitakse põhiliselt sellepärast et:

1) on liiga palav ja niiske (kui päike kütab, siis ikka 32C vähemalt + umbes 98% õhuniiskust). Seda kurtmist on viimasel ajal üsna harva

2) on liiga märg st sajab enam vähem terve päeva ilma suurema selginemista. See on viimaste nädalate põhiteema

3) ilm on täiesti ettearvamatu. See viimane heidutab ka kohalikke. Vanadel headel aegadel (kuni paar aastat tagasi) algas vihmaperiood juunis, mis tõi kaasa vahel ka orkaane, kuid mitte tornaadosid. 

Vihmaperioodil sadas ööpäevas rohkem vihma ja õhuniiskus oli kõrge, aga sellist padusadamist (eriti veel nii pikalt jutti) ei olnud. Inimesed teadsid, mida umbes oodata on. Viimastel aastatel on kõik muutunud ja vanad ilmamustrid enam ei tööta. Nii peabki iga korralik kodanik kodust lahkudes võtma kaasa nii päikseprillid, päiksekreemi, vihmavarju ja taksoraha juhuks kui paaditakso üle lahe enam ei sõida.

Ehe näide on tänane päev. Ärkasin 5:15 hirmsa kõuekärgatuse peale, välk telgi kohal pimestas silmi. Sellele järgnes meeletu paduvihm umbes 30 minutit. Nagu arvata võite, suutsin ma selle aja jooksul kiirelt asjad pakkida ja ennast riidesse panna, sest olin enam kui kindel, et toimub järjekordne evakueerumise seiklus.

6:oo oli järel vaid väike tibutamine ja 8:oo joogaklassis hakkas palav, sest päike tuli välja. 12:oo paiku hakkas tuul jälle tuure üles võtma, aga kuna veel midagi hullu ei sadanud ja pangas & postkontoris oli vaja käia, siis läksin paadiga üle. 15 minuti pärast Nassaus algas selline paduvihm, et tänavad ujusid. Kõige hullemate sahmakate ajal püüdsid inimesed koos vihmavarjudega räästa alla peituda ja elu mõneks ajaks seisis, aga kui oled juba niigi läbimärg, siis vihmast enam väga ei hooli. Nii sammusin minagi vapralt postkontori poole koseks muutunud trepist üles.

14:oo ajal sain veel paadiga tagasi üle, kuigi kõigutas hullult ja eurnormid poleks ma usun enam paadiliiklust turvalisuse kaalutlustel lubanud. Hoiatus suurema tormi osas oli juba antud.

Torm aga ei tulnud, tuul ja vihm rahunesid tasapisi maha ja õhtul oli rannas kõige kaunim päikeseloojang. Juba päris ammu pole olnud võimalust rahulikult (kuivalt) rannas jalutada ja päikeseloojangut nautida.

Huvitav on jälgida kuidas see ilma tujutsemine inimestele psühholoogiliselt ja ka täiesti praktiliselt mõjub. Siia vaid nädalaks puhkusele tulnud on üldjuhul veidi pettunud, et oodatud mõnusa rannas lebotamise asemel peab endale muud meelelahutust leidma. Ülejäänud on sellest pidevast pingest, et võid ülepeakaela märjaks saada, et telk võib läbi lasta või et pead ennast ka järgmisel hommikul märja käterätikuga dussi alt tulles kuivatama, veidi väsinud. Ja Nassausse või Atlantisesse minekut peab vähemalt üritama selleks ajaks sättida, kui ilm selge püsib. Kuna kõik võib muutuda vaid 15 minuti jooksul, siis on see planeerimine rohkem õnnemäng.

Positiivne kogu selle padusadamise juures on see, et ookean on muutunud veidi jahedamaks ja kui väga üritada, saab ujudes veidi värskendava efekti. Samuti on pilve alune 28 kraadi väga mõnus temperatuur. Ja oh kui hea tunne on kui varbad vahepeal täiesti kuivaks saavad.

Täna panga & postkontori ringil Nassaus

Päikseloojang rannas