Sel pühapäeval tähistati USA's isadepäeva, mille puhul minu pererahvas korraldas suure õhtusöögi. Kutsutud olid Sandy isa ja ema ning õde Karen oma 2 lapse ja mehega, Mickey vanemad (ta isa on 90 ja ema 88, kuid nägid väga elegantsed ja suht reipad välja), Mike (endine jahtide spetsialist, kes veetis 15 aastat Prantsusmaal ühe suure jahi jaoks töötades. Nüüd elab ka siin majas ja aitab hetkel maja remontida) ning mina.
Kuna peremees Mickey on Itaalia juurtega, siis otsustas ta valmistada suure itaalia stiilis õhtusöögi koos pasta, tomatikastmes hautatud lihapallide ja täidetud liharullide, mille tegemine võttis üle 10 tunni. Ettevalmitused algasid juba laupäeval, kui meie Sandyga aedvilju ja veini ostmas käisime (külastasime kõige suuremat ja suurema valikuga alkoholipoodi minu elus. Vana Tallinnat seal siiski ei olnud) ning Mickey tervelt 4 tundi köögis liha vasardas ja täitis. Õhtusöök ise oli suht kaootiline, mistõttu ei õnnestunud mul ühtegi pilti sellest teha.
Pakkusin ennast õhtusöögi valmistamisel appi, aga kuna nad ei suutnud mulle mingit mõistlikku rakendust leida, siis läksin hoopis randa. Seekord mitte rattaga, vaid kasutasin päikesetrolli (Sun Trolley) teenust. See on kohalik vanas stiilist troll, mille pilet maksab 50 senti ja mis sõidab linnast randa ja tagasi. Kesklinna rand oli nii paksult rahvast täis, et täitsa raske oli endale kohta leida ning mina olin üks vähestest, kellel päiksevarju, rannatooli ja suurt külmade jookidega kasti kaasas polnud...
 |
| Päikesetroll |
 |
| Joogivalik rannaäärsetes pubides |
Laupäeval toimus järjekordne sündums sarjast *räägi inimestega ja imed sünnivad*. Siin Ameerika Veneetsias jõgede ja kanalite peal sõitmisest olen kohe algusest peale unistanud. Elu vee peal lihtsalt on suur osa selle linna vaimust. Mingid turistivõimalused siin selleks on, aga need maksavad 20 dollarit ja pealegi pole seda üksi lõbus teha. Mina olen aga erakordselt laisk olnud oma suhtlusringkonna laiendamisel. Ühesõnaga sõpru, kes mind paadiga merele viiks või viitsiks niisama tööpäeval rannas hängida, pole veel tekkinud.
Laupäeval Sandyga shoppates mainis ta, et lähevad õhtul oma sõpradega koos ühte restorani, kuhu saab oma paadi treppi parkida ja kuna sõpradel on on väike jaht, siis seda nad teevadki. Sandy teadis rääkida, et siin saab väikseid elektripaate päevaks rentida ja plaanisime, et mingil hetkel võiks seda teha, et mina ka oma elamuse kätte saaks. Ja sinna see jutt jäi.
Õhtu saabudes selgus, et osad sõbrad mingil põhjusel ühineda ei saa ja kuna paadis on ruumi, siis olen mina seltskonnaga ühinema oodatud. Nii õnnestus mul seda *autoga eesukse juurde ja paadiga tagaukse juurde parkimise* elustiili veidi omal nahal kogeda. Õhtu oli superilus, rahulik ja vaikne (soe loomulikult), paadiomanikud olid paar aastat tagasi Stockholmis käinud ja Skandinaaviast seetõttu suures vaimustuses. Juttu Rootsist ja Eestist jätkus kauemaks.
Restoran ise oli pubi stiilis, avatud laia terassiga kanalile, ühemehe bänd mängis popimaid tantsuviise, söök ja teenindus ameerika kohta ok.
 |
| Vasakult Sandy ja Mickey (minu pererahvas) ja Karen, jahi omanik |
 |
| Vaiksel kõrvaltänaval |
 |
| Niinimetatud paatide kiirtee, mis jookseb paraleelselt autode jaoks mõeldud kiirteega |
 |
| Jahi omanik Richard ja Mike |
 |
| Hakkame restorani ette parkima |
 |
| Ameerika stiilis küpsetatud ribid |
 |
| Mina valisin kookoses rullitud kohaliku kala, mahi, salati apelsini kastmega |
No comments:
Post a Comment