Sünnipäev!!!

Sünnipäeva plaane hakkasime juba varakult tegema. Florencial tähistas enda oma oli aprilli alguses ja selleks puhuks uurisime kohaliku (Atlantise) SPA võimalused järgi. Mõtlesin, et oma sünnipäeval võiks endale ka midagi head lubada.

Eile õhtul plaane tehes enam SPA päevakorras ei olnud, pigem kaalusime Atlantise akvaariumit külastada ja siis Starbucksis veidi chillida. Ühesõnaga tõotas tulla täiuslik päev rannas, joogat tehes ja veidi meelt lahutades.

See, et ööseks vihma lubas ja tuul ühe valjemaks muutus, meid esialgu ärevaks ei teinud. Ka mitte see, kui õhtul soovitati telkide aknad korralikult sulgeda ja katusele lisakile panna, sest võib tulla veidi tugevam vihmasadu. Meie telgil aga oli juba lisakile peal ja siiani polnud ühestki õmblusest vett ka suurte vihmasahmakate ajal sisse tulnud.

Pärast südaööd hakkaski sadama. Sellist päris tugevat vihma, mis läks järjest tugevamaks. Ma ise veel sel ajal magasin, aga paar vaesekest, kel oli vaja öösel vetsu minna, rääkisid nagu ühest suust, et kui nad nina telgiukse vahel välja pistsid, sadas vihm nagu ülitugevast survedussist näkku. Selline surve jätkus mitu tundi. Telgi katus ja seinad läbi ei lasknud ja mina magasin soojas ja kuivas voodis rahulikku und. Florencia ei suutnud sellise möllu sees uinuda ja nii kuulsin läbi une tema kommentaare nagu *nüüd voolab vesi juba telgi all*, *huvitav kas me ujume koos telgiga minema*, *me hulbime*. Kuna kogu action toimus endiselt telgist väljas ja sees oli kuiv ja soe, siis lõpuks väsis temagi ja uinus. Ja mida sa ikka keset ööd pimedas ette võtad.

Hommikul ärgates olime nagu Pöial-Liisid keset järve vesiroosi lehel. Suur täispuhutav madrats oli pealtpoolt endiselt kuiv (meil olid madratsi all lisakõrgendused), aga telgi põrandal oli liialdamata 10 cm vett.  Ja see polnud ju puhas vesi, vaid puujuurte ja lehtede tõmmis, mis mitu tundi seisnud - kole ja veidi haisev. Kohe päris vastik oli voodist välja kobida ja telgist välja veel suuremasse tiiki astuda.Veel vastikum oli aga taibata, et KÕIK meie riided, raamatud, kohvrid, seljakotid jne on läbi-läbimärjad.

Nutuvõru oli ikka ümber suu ja see, et palju teised meiega sama saatust jagasid, ei lohutanud üldse. Õnneks ei olnud selline üleujutas siin paljude jaoks esimest korda ja inimesed teadsid, kuidas olukord lahendada. Meie saime üheks ööks tuppa kolida, spetsialistid võtsid telgi maha ja viisid kuivama ja aitavad hiljem jälle üles panna. Vanemad olijad ütlesid, et viimati oli selline sadu aprillis 16 aastat tagasi.

Niisiis jätsime Atlantise plaanid ära ja pühendusime kogu garderoobi pesemisele ja kuivatamisele, raamatute, dokumentide ja raha kuivatamisele. Ega me sellega veel lõpuni ei jõudnud, sest pesumasinaid ja kuivateid on siin ainult kaks, aga *katastroofi ohverid* oluliselt rohkem. Mingi ime läbi olin eelmisel õhtul oma fotoka ja arvuti seljakotti pannud ja kuigi seljakott oli läbi vettinud, siis polnud vesi koti ülemisse otsa pressinud.

Pärast hommikusööki olukord enam nii masendav ei tundunud, pigem põnev. Ja kui mõned inimesed rääkisid, kuidas nad orkaanide käigus kogu oma kodu, lapsepõlvepildid ja vanaemalt saadud mälestusesemed kaotasid, siis näis meie olukord lihtsalt väikse seiklusena.

Kõige hämmastavam oli minu jaoks aga kogenud joogide käitumine - hommikul keset kaost haarasid nad vettinud joogamatid kaenlasse ja läksid harjutusi tegema (sest ega üleujutus ole jänes mis eest ära jookseb) ja ka hiljem päeva jooksul muljeid vahetades oli nende kõige suurem mure, et kas ma ikka aega sain, et praktiseerida.

Täna ööseks lubas ka vihma, aga siiani pole veel sadama hakanud...

Keskpäevaks oli vesi juba oluliselt taandunud ja õhtuks maapind kuiv

Koolituse käigus tehtud märkmed on hukule määratud, manual ehk õnnestub päästa