Eesti suvi on alates eilsest Bahamale joudnud. Tegelikult on lakkamatu vihmasaju pohjuseks kull tugev tormi moodi asi, mis siit piirkonnast ule liigub koos suurte vihmade, aikse (mitte veel siin) ja tugeva tuulega.
Seekord oleme oma telgi usinalt kindlustanud ja ainult monest vaikest august on vesi siiamaani sisse tulnud. Riided, dokumendid ja uldse enamus asju on prugikottidesse pakitud. Aga see on koik koomes vorreldes meie eelmise uputuse elamusega. Oleme Florenciaga nagu kaks kanaema, kes iga natukese aja tagant telki kaivad kontrollimas ja kuivatamas kui vaja. Sellised jatkuvad katkematud tugevad paduvihmad on siin tegelikult harv nahtus - tavaliselt tuleb vihm suure rajuga alla ja siis paistab jalle paike. Tanaseks pole ma juba 3ndat paeva paikest nainud, mis on eriti kummaline tunne. Samas ka kodune, nagu te koik teate. Ja vihma muudkui suurema ja vaikema hooga vaid pisikeste hingetombe pausidega kallab. Erinevate ilmateadete kohaselt jatkub selline stsenaarium 3 kuni 10 paeva. Elame naeme. Pilte ma teile vettinud lindudest, telkidest jms kahjuks ei saada, sest ei taha oma kaamerat marjaks teha.
Paljude telgid ikka vaga uputavad, seda enam on monus ohtul oma veidi niiskete linade vahele pugeda, Airini kootud villased sokid jalga tommata ja rahulikult hommikuni magada.
Positiivne on olukorra juures ka see, et ilm on suhteliselt soe, nii et isegi märjana vaga külm ei hakka. Ja ookean on täiesti ujumiskõlbulik, kuigi minule vihmaveest taiesti piisab.
Loodan, et ma nüüd oma õnne selle väikse kirjeldusega ara ei sõnunud:)
No comments:
Post a Comment