Viimastel päevadel sain kõigi kohalike sõpradega korraks maha istuda ja hüvasti jätta. Neljapäeval tiirutasin pärast õhtust joogatundi veidi omaette rattaga ringi, avastades poolel teel, et käigud ja pidurid on suure niiskusega kinni roostetanud. Mike tegeles kaks järgmist päeva nende lahtiõlitamisega.
Reede õhtul saime rannas Helenaga kokku ja kogesime, et rannapromenaadil istudes ei ole võimalik üksteise peale häält ära karjumata suhelda. Igal pubil on elav muusika, mis mängib täisvõimsusel, lisaks mööda sõitvate autode müra. Ei olenud üldse nii tore kui esialgu eeldasime, aga päikseloojang ja selle järel täiskuu sira tumedas taevas oli sellegipoolest tähelepanu väärt.
Laupäeva pärastlõuna veetsime koos Mohini ja Shyamiga. Kui mina augusti alguses Puerto Ricosse läksin, olid nemad veel Catskillis, nii et üsna palju oli uudiseid ja muljeid jagus vahetamiseks.
Laupäeva õhtul korraldasid Sandy ja Mickey minu lahkumise puhul õhtusöögi. Sandy õel, Karenil, on teisipäeval sünnipäev, nii olime mõlemad tähelepanu keskpunktis. Klassikaliselt voolas vein ojadena, lapsed ja koerad hullasid basseinis, Mickey grillis erinevaid liha, aedvilja&seene ja puuviljavardaid ja Sandy tegi salati. Karen ja Richard (kellega paadiga sõitmas käisime) astusid samuti läbi, et hüvasti jätta. Nad plaanivad järgmise aasta algusesse ome elu esimest reisi Aafrikasse ja lubasid kohe järgmise sihtkohana Eesti oma plaanidesse võtta.
Pühapäeval tundus, et peaks lõpuks ometi pakkima hakkama, aga samas ei tahtnud ma oma viimast puhkusepäeva argitoimetustega liialt koormata. Nii alustasin pesu pesemise ja asjade sorteerimisega küll hommikupoolikul, kuid kui Helena ennast kohalikku kaubanduskeskusesse Labour Day puhul tehtud suuri allahindlusi uudistama sättis, olin kohe nõus ühinema. Loomulikult läks poes tunduvalt kauem kui plaanisime. Enda kiituseks pean ütlema, et seekord valgeid joogapükse ostma minnes tulingi 2 paari valgete pükstega koju. Mitte nii nagu tihti juhtub, et lähed ühte asja ostma ja koju jõuad hoopis teistsuguse saagiga. Shopingust näljaste ja väsinutena saime Las Olas'el Dianaga kokku ja nautisime kesklinna ühes parimas Itaalia restoranis kerget einet. Portsjonite suurused ei väsi mind ameerikas üllatamast. Kuna kell oli juba palju ja me kõik üritame oma eelarvega sõbralikult läbi saada, otsustasime tellida kolme peale ühe salati ja ühe pitsa. Saime kõhud pilgeni täis ja igaüks sai ühe pitsaviilu veel koju kaasa.
Kümne paiku õhtul jõudsin tagasi koju pakkima ja koristama tagasi. Nagu arvata, jäi kõige selle tõttu öösel magamiseks napilt tund. Hommikul lennujaamas võisin aga enda üle uhkust tunda, sest pagas mahtus täpselt lubatud kaalupiirangusse ja ühtegi olulist asja maha jätma ei pidanud.
Nüüd võitlen New Yorki lennujaamas unega ja ootan hetke, millal oma kohvri Helsinki lennule sisse chekkida saan. Põhimõtteliselt saaks kohvrid ka pakihoidu jätta ja linnas paar tundi ringi luusida, aga tundub, et täna selleks seikluseks energiat ei jagu….
No comments:
Post a Comment